Kuressaare piiskopilinnus

Kuressaare piiskopilinnus on üks Eesti paremini säilinud kindlustusrajatisi, mille kohta esmased teated pärinevad 1380. aastate algusest. Rahva seas lossina tuntud linnus ehitati ümber endisest kastellist ja kloostriehitisest Saare-Lääne piiskopkonna tellimusel – sinna kavandati piiskopi Saaremaa residents. Piiskopkond kuulus Saksa-Rooma keisririigi koosseisu, mille õukond asus Prahas. Kuressaare piiskopilinnuse arhitekt tuli samuti Böömimaalt, teda tuntakse meister Johannina. Olemuselt on tegu omapärase vesilinnusega, mis rajati otse madalale rannaalale, soodsa sadamakoha lähedusse.

Piiskoplinnuse arhitektuur on maailmatasemel. Neljakandilise suletud kuju tõttu on linnust kutsutud konvendihooneks, ent mungad seal ei elanud, vaid tegutses piiskopi õukond. Kuressaare konvendihoone on Põhja-Euroopa hilisgooti stiili linnuseehituse monumentaalne näide, mille raskepärase välisilme kujundavad liigendamata, tahutud dolomiitplokkidest laotud müürid. Avatäidetes domineerivad nelinurksed aknad, mis olid 14. sajandil ebaharilikud. Fassaadi arhitektuurivormid kannavad ranget geomeetrilist ilu, sümboliseerides kaitstust ja suletust.

Linnuse interjöör kavandati õdusana, kus pääseb esile maitsekas arhitektoonika ja dekoor. Olulisemad ruumid – kabel, kapiitlisaal ehk pidurefektoorium ja dormitooriumid paiknevad peakorrusel. Seal on ka kunagine piiskopi elu- ja magamisruumidega apartement, mille seintel on säilinud 17. sajandi teisest poolest pärinevad baroksed vappepitaafid. Piiskopi eraruumid olid varustatud soojaõhuküttega. Kõiki peakorruse ruume ühendab kaunis ristroidvõlvidega galerii ehk ristikäik.

Kuressaare piiskopilinnus on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitus Balti riikides. Sajandite jooksul on linnus käinud käest kätte, olles kord taanlaste, kord rootslaste valitseda. 20. sajandi algul restaureeriti linnus Saaremaa rüütelkonna residentsiks. 1920. aastal, Eesti Vabariigi ajal võeti see rüütelkonnalt üle ning mõnda aega töötas linnuses postiagentuur. Tänapäeval tegutseb Kuressaare lossis Saaremaa muuseum, mis tutvustab kohalikku ajalugu.

Meie töö hõlmas konvendihoone nelja tiiva, sisehoovi ja väravakäigu uuendamist. Esimeses etapis projekteerisime linnusesse uued tehno- ja elektrisüsteemid, parandasime ligipääsetavust ning uuendasime muuseumipoe ruume. Ühtlasi rajasime uue lahenduse sissepääsule. See nurgalahendus on õhuline ning kaasaegses kontrastis linnuse raskete müüridega.

Materjalidest eelistasime vaheseinte ja uste puhul klaasi, mis ei sekku ajaloolisesse kihti, vaid on maitsekalt kaasaegne. Linnuse põhiline ehitusmaterjal Saaremaa lubjakivi on kollaka tooniga, mistõttu sobitasime sellega kokku sooja tammepuidu ja vase, mida on kasutatud näiteks trepipiiretel ja uue piletikassa viimistluses. Selle paviljoniliku kuju loomisel võtsime eeskujuks romaani stiili ümarkaare.

Kuressaare lossis on säilinud palju ajaloolisi detaile, meie eesmärgiks oli neid väärikalt rõhutada ja lasta piiskopilinnuse monumentaalsusel mõjule pääseda. Tööde käigus avanes müüris ootamatult vana kaev, mis koos linnuse arheoloogiliste leidudega sai osaks muuseumi ekspositsioonist. Uus kihistus ei domineeri, vaid toob olemasoleva pärandi sümpaatselt esile.

Kuresaare piiskopilinnus on üks Saaremaa sümboleid, mil on oluline tähendus nii kohalikele kui ka külalistele. Linnuse restaureerimine annab kõigile külastajatele võimaluse kogeda keskaegse arhitektuuri imposantsust kaasaegses olustikus.