Palve­rännu­maja

  • #avalik
  • #väike
  • #eksperimentaalne
  • #kultuur

Asukoht

Vastseliina piiskopilinnus, Võru vald, Võrumaa

Pindala

420 m2

Staatus

Valmis 2018

Arhitektuur ja sisearhitektuur

LUMIA ja studio ARGUS

Margit Aule, Toomas Adrikorn, Laura Ojala ja Kaiko Kerdmann

Graafiline disain

Katri Haarde

Fotod

Terje Ugandi ja Maris Tomba

Auhinnad

  • 2018 - Eesti Arhitektide Liidu aastapreemia: Vastseliina piiskopilinnuse Palverännumaja

  • 2018 - Muinsuskaitseameti aastapreemia: Hästi kavandatud uusehitis ajaloolises keskkonnas

Palverännumaja asub Piusa jõkke suubuva Meeksi oja järsul kaldal Vastseliina linnuse kõrval. 14. sajandil rajatud linnuses aset leidnud ime tegi sellest kiiresti Põhja-Euroopa kuulsaima palverännukoha. 2018. aastal avatud Palverännumaja külastuskeskuse elamuslikus ja interaktiivses ekspositsioonis on huvilistel võimalik tutvuda keskaegse palverännumaailmaga – saada teada, mida palverändurid sõid ja jõid, kus ja kuidas magati ning millised nähtavad ja nähtamatud ohud neid varitsesid.

Ebakorrapärase ristküliku kujulise põhiplaaniga hoone asub järsul kaldal, selle 1. korrus on täielikult maa peal ja soklikorrus pooles ulatuses maa sees. Soklikorrus avaneb nõlva seest ida suunas vaatega ürgorule. Hoone ühtaegu ajaloolise keskkonnaga hästi suhestuva ja samal ajal nüüdisaegse välisilme loob geomeetriliste vormide ning viimistlusmaterjali hea kokkumäng – vaba kompositsiooniga aknaavade puhul võib näha viiteid kindluse laskeavadele ning seni pigem suurlinnade korporatiivarhitektuuriga seostuvad cor-ten-terasplaadid sobituvad oma tonaalsuses ladusalt ajaloolise ehitatud keskkonnaga. Veidi ootamatu materjalivalik lähtub muinsuskaitse soovist uut ja vana selgelt eristada – algne mõte oli kasutada fassaadimaterjalina tellist. Pigem väiksemõõdulistele aknaavadele sekundeerivad ainult üksikud suuremad avad ja klaaspinnad, võimendades seega veelgi hoone kindluslikku iseloomu. Avade vaba kompositsiooniga on välditud välisilmes modulaarsust.

Range, palverännakute ja linnusearhitektuuriga seonduva askeetliku tahuka muudab mängulisemaks ukseesise varjualuse moodustav sisselõige linnusepoolse küljel ning orupoolse nurga tagasiaste, mis tekitab omakorda varjualuse terrassile.

Hoones paiknevad ekspositsioon ja külastuskeskus ning neid teenindavad ruumid. Esimesel korrusel on külastajate päralt raamatukogu, kabel ja mantelkorstnaga köök, soklikorrusel aga kõrts, dormitoorium ja saun-pesuruum. Ka sisearhitektuur on inspireeritud ajaloost – eelkõige kannavad ajaloo hõngu sisekujunduselemendid ja mööbel oma tugevalt stiliseeritud keskaegsuses, aga seda toetavad ka heledaks krohvitud seinad, söekarva klinkertellistest põrandad jpt detailid.

"Hoone mõjub väga terviklikult - kuidas see lähenejale maastikul paistab ja milline vaade omakorda avaneb ümbritsevale hoone seest. Asukohast detailideni, riidengitest ekspositsiooni tehnoloogiliste lahendusteni paistavad kõik elemendid kenasti koos toimivat. See on õnnestunud abstraktsioon keskaegsest miljööst, olemata sealjuures romantiline. Näeme, mis on uus ja mis esindab vana, nutikal ja taskaalustatud viisil. "

Sami Rintala

Arhitekt, EALi žürii liige

Eelmine projekt

Tartu Ülikooli Muu­seumi Vara­kamber

Järgmine projekt

Haap­salu linnus