Tartu Ülikooli Muuseumi varakamber

#Eesti
#Tartu
#avalik
#renoveerimine
#mälestis
#muuseum
#kultuur
#näitus

Tartu Ülikooli muuseumi auhinnatud varakamber

Asukoht

Lossi 25, Tartu

Pindala

205 m²

Staatus

Valmis 2012

Tellija

Tartu Ülikooli muuseum

Arhitektuur ja sisearhitektuur

LUMIA ja studio ARGUS

Margit Aule ja Margit Argus

Fotod

Mihkel Karu

Auhinnad

2013 - Eesti Kultuurkapitali sisearhitektuuri aastapreemia 2012

Treasury of the University of Tartu Museum in cathedral

6. juulil 2012 avas Tartu Ülikooli muuseumis uksed Tartu Ülikooli varakamber, kus saab tutvuda valikuga ülikooli väärtuslikematest varadest. Sealt leiab seni harva eksponeeritud või lausa esmakordselt välja toodud haruldusi, mis kõnelevad ülikooli ideest ja vaimust.

Ekspositsioon asub keskaegse Tartu toomkiriku varemetes, mis on 20. sajandi keskel vahelagede lisamisega osaliselt siseruumiks muudetud. Nii on teravkaared ruumis keskaegsed, aga lagi ja põrand uuem kihistus. Selliselt tekkinud madalat ruumi muutsid arhitektid ripplae lisamisega julgelt veelgi madalamaks. Kujundusega on püütud luua aardekambri meeleolu, ruumid on muudetud kuldse ripplae ja vitriinide abil salapärasteks, hubasteks ja leide täis kambriteks, kus ülikooli aaretele on loodud keskkond, mis tõstab esile nende erilisuse ja on sama väärikas kui eksponeeritavad esemed.

Museaalid on laest rippuvates vitriinkappides, millest tekib ruumis kerge, hõljumise tunne. Kuldsele laele sekundeerivad mustad seinad ja hämar, salapärane valguslahendus. Põrandat kaunistab temaatiline graafika: Tartu Ülikooliga seotud teadlaste tsitaadid ajastuomastes šriftides.

Tartu Ülikooli muuseumi varakambri ainulaadse laelahenduse töötas tehnilises osas välja ja valmistas Kaarel Narro, vitriinid teostas John Berger Eesti ja graafilise kujunduse tegi Polaar Studio.

„6. juulil 2012 toimus selle väikese, kuid tähelepanuväärse kambri pidulik avamine. Sündmust kajastavad fotod varakambri sisemusest tõid kohe välja ekspositsiooni tähtsa karakteri – kahtlemata on tegu kõige fotogeenilisema interjööriga, mis Eestis võib-olla üldse loodud. Kui ruum kunagi taas ümber ehitatakse, jääb see visuaalne näidis tulevastele põlvedele imetlemiseks kui futuristlik viibe minevikust ja ehk ei saadagi aru, „mismoodi see tegelikult oli”.”

Karin Paulus

Arhitektuuriajaloolane